Veterinaar- ja Toiduamet on kiitnud heaks Eesti Hobusekasvatajate Seltsi uue aretusprogrammi.

Suurim muudatus on, et edaspidi ER-tõusse ristamiseks on lubatud kasutada rootsi ardenne. Aastatel 2018-2022 on lubatud kasutada ardenne 10 % eesti raskeveohobuste märade ja täkkude arvust. EHSi populatsioon (227 mära ja 75 täkku, 01.01.2018) võimaldab võtta eriprogrammis kasutusele 22 ardennimära ja 8 ardennitäkku. Iga konkreetse hindamis- ja tõukomisjoni poolt litsentseeritud ardennitäkuga on lubatud paaritada aastas 14 mära.

Eestin Raskaat Vetohevoset ry`l on paralleeltõuraamatupidajana kohustus järgida originaaltõuraamatupidaja põhimõtteid ehk viia vastavad muudatused ka oma aretusprogrammi, aga muidugi iga aretaja otsustab ise, kas ta teeb ka tulevikus puhasaretust või läheb üle ristamisprogrammile.

Teistest aretusprogrammi nõuete muudatuste näitena, et edaspidi ülevaatuse saab korraldada kasvõi ühele hobusele ja kohtunikekogu ”soovitatav kohtunike arv on 2 või enam”.

Hobuseomaniku asjaajamine Soome paralleeltõuraamatuga läks lihtsamaks

Praegusest pole nt. enam vaja saata hobusepassi Soome, kui on vaja passisse märkida omanikuvahetus vms.

Eestin Raskaat Vetohevoset ry`i juhatus tegi 24.01. otsuse, et ka tõuraamatupidajal Marja Hietakorpil on edaspidi volitused kasutada Eestin Raskaat Vetohevoset ry`i pitsatit. Sellest tulenevalt võib Eestis saata passe vms. materjali otse temale Pärnusse.

Kirja- ja pakisaadetised palun saata mõnda Pärnu kesklinna pakiautomaati (nt. SmartPost, Pärnu Keskus, Aida 7), tel. 53 339 023

Lisaks tuletame veel meelde:

Hobuse registreerimine Soome tõuraamatus ei nõua liikmelisust Eestin Raskaat Vetohevoset ry’s, aga teenuste hinnakirjas on mõningaid allahindlusi liikmetele. Eestin Raskaat Vetohevoset ry’i hinnakirja ja aretusprogrammiga saab tutvuda siin.

Hobuseomanikul on võimalik oma soovi järgi pidada omas karjas samaaegselt nii originaal- kui ka paralleeltõuraamatusse registreerituid hobuseid või valida embkumb tõuraamatutest. Teated hobust puudutavatest sündmustest (nt. müük, kastreerimine, paaritus) omanik saadab sellesse aretusorganisatsiooni, kelle tõuraamatus hobune on registreeritud. Originaal- ja paralleeltõuraamatu hobuseid saab omavahel paaritada. Kasvataja otsustab iga varsa puhul eraldi, kumba tõuraamatu ta soovib varsa registreerida, seda sõltumata vanemate tõuraamatust/tõuraamatutest.

Hobuste import Soome alates 01.01.2017

Eestin Raskaat Vetohevoset ry. on Soomes üks kolmest ametlikust tõuraamatupidajast, kellel on õigus märkida Soome importitud hobuse andmed riikliku andmebaasi. Eestin Raskaat Vetohevoset ry. vastutab eesti raskeveohobuste registreerimise eest, Suomen Irlannincobyhdistys ry. vastutab iiri cobide registreerimisest ja ülejäänud tõugudega tegeleb Suomen Hippos ry. Registreerida tuleb kõik hobused, kes viibivad Soomes üle 90 päeva.

Eelmainitust tulenevalt Eestin Raskaat Vetohevoset ry. kontrollib ka, et importitud hobusel on kaasas vajalikud dokumendid, nt. hobusepass ja veterinaarsertifikaat ehk TRACES-tõend. Ilma TRACES-tõendita Soome toodud hobune paigutatakse kohaliku veterinaarkeskuse järelvalve all karanteeni kuni laboriuuringute tulemuste selgumiseni, seda kõike omaniku kulul. Laboriuuringute maksumus on u. 600-800 €. Kui see omanikule ei sobi, on teised variandid hobuse tagastamine lähteriiki või magama panek, need toimingud ka omaniku kulul.

Eelmainitud TRACES-tõendi tohib väljastada ainult maakondliku Veterinaarkeskuse ametnik. Tegevusloaga vet.arst, kes pole VTA alluvuses oleva Veterinaarkeskuse ametnik võib küll teha hobusele tervisekontrolli, nö. müügikontrolli, aga sellega pole võimalik asendada Veterinaarkeskuse TRACES-tõendit. Vaata lisainfot siit: https://pta.agri.ee/hobusekasvatus#hobuse-viimine-eesti

Veterinaarkeskusele tuleb esitada ”Taotlus sertifikaadi väljastamiseks loomade väljaveol”, koos hobusepassiga. Taotlus on vaja esitada vähemalt 48 tundi enne hobuse Eestist väljaviimist. On vaja teada nt. hobuse teekond ja sõidugraafik, (veo)auto ja treileri reg.numbrid, vedaja tegevusloa number, sihtkoha aadress jne. TRACES-tõend on tasuline. Lisainfo saamiseks soovitame pöörduda piisavalt vara kohaliku Veterinaarkeskuse poole: https://pta.agri.ee/ametist-uudised-ja-kontaktid/kontakt/piirkondlike-esinduste-kontaktid

Eestin Raskaat Vetohevoset ry. pakub ka nõustamisteenuseid kõigile eesti raskeveo tõu vastu huvi tundvatele inimestele. Soovitame pöörduda meie poole, kui on näiteks küsimusi eesti raskeveohobuse treeningust, väljaõpest, arengust, varustusest või söötmisest.

Inbriiding karjas 2016.a olevatel ER-täkkudel ja ER-märadel

KOGUTUD ALUSANDMED

Aluseks võeti maikuus 2016.a karjas olnud eesti raskeveo täkkude ja märade nimekiri (PRIA ja Soome tõuraamat), kuhu lisati juuli alguses veel teada olevad aastal 2016 sündinud varsad. Nimekirjast jäeti ära järgmised hobused:

–       mära Kena 233002300025810 koos märajärglasega, sest Kena isa on teadmata

–       mära Emti 6259 ER koos kahe põlvkonna mära- ja täkkjäglastega, sest Emti isa on teadmata

–       täkk Hälvin 233002300628604 koos kahe põlvkonna mära- ja täkkjärglastega, sest Hälvini isaks selgus juuni alguses ristand.

Koguti andmed eelmainitud hobuste eellastest nii kaugele, kui eellaste põlvkondi Jõudluskontrolli Keskuse tõuraamatust oli leida, v.a. järgmine erand:

Praegu karjas oleva ER-mära Vella 233002300983696 põlvnemises on tori täkk Laugur 1345 TA. Arvesse võeti ainult Laugur 1345 TA isa ja ema, sest tori hobuse eellasi oleks Duke of Scagglethorpe, Heldenknabe I 1543 Tk jms. kaudu olnud võimalik leida peaaegu et dinosaurusteni. Selliste eellaste andmete kogumiseks vaja mineva töömaht ja antud kontekstis saadav informatsioon poleks olnud enam proportsioonis.

Kasutatud tarkvara jaoks oli vajalik panna kirja ka hobuste sünniajad. Kui sellist infot tõuraamatus polnud, anti hobusele fiktiivne sünniaasta, mille andmisel lähtuti loogikast, et vanemad on sündinud enne järglasi ja põlvkondade vahe oleks võimalusel 7-10 aastat.

ANALÜÜSIS KASUTATUD TARKAVARA

Kogutud põlvnemisandmete uurimiseks kasutati Põhjamaade geenivaramukeskuse NordGen’i programmi EVA 3.0:

Berg P., Nielsen J. and Sørensen M.K. 2006. EVA: Realized and predicted optimal genetic contributions. CD communication 27-09, 2pp. WCGALP, 2006, s.246.

Lisainfot EVA 3.0 kohta saab NordGen’i peaspetsialist Anne Kettunenilt, kes juhendas programmi kasutamisel:

Anne Kettunen tel. +47 90 36 52 49 või +47 97 78 09 03, email: anne.kettunen@nordgen.org

TULEMUSED

Lisatud nimekirjad praegu karjas olevate ER-täkkude ja ER-märade individuaalsetest inbriidingu protsentidest. Punase värviga on märgitud üle 6,25 % inbriiding.

Protsendid erinevate hobuste vahel pole otseselt võrreldavad, sest hobuste põlvnemisandmete (eellaste põlvkondade) täielikus/puudulikus varieerub. Nt. täkul Ettor 2193 ER (inbriidingu-% 1,6) on praktiliselt teada ainult 1 eellaste täielik põlvkond, sest kohe emaema „Ulla“ on „tuvastamata isik“. Aga nt. täkul Kalev 2460031ER000115 (inbriidingu-% 5,9) on põlvnemistabel täielik 10 esivanemate põlvkonna ulatuses, kust temal on ka võimalus protsente juurde koguda.

Kokkuvõtvalt 2016. a karjas olevate ER-täkkude ja ER-märade inbriidingu protsendid on järgnevad:

–       ER-täkud karjas 78 pead: inbriidingu-% miinimum 0,0 % ja max 13,0 %.

–       ER-märad karjas 208 pead: inbriidingu-% miinimum 0,0 % ja max 16,5 %.

-      Karjas on 17 täkku (22 % täkkude arvust) ja 38 mära (18 % märade arvust), kelle inbriiding ületab 6,25 %.

JÄRELDUSED

Pole muidugi olemas kindlat piiri, millal inbriiding hakkab mõjuma negatiivselt. Näiteks Soome teadusuuringus, kus osales 33 679 soojaverelise traavlimära ja 32 731 soome tõugu mära leiti, et varssumistulemus hakkas halvenema traavlimäradel, kui nende inbriidingu-% ületas 15 %, soome tõugu märadel vastavalt ületades 7,5 %:

Sairanen J, Nivola K, Katila T, Virtala A-M, Ojala M 2009. Effects of inbreeding and other genetic components on equine fertility. Animal 3:12, 1662-1672.

Rusikareeglina loomade aretuses võiks pidada, et mitte paaritada omavahel „onupoegi-tütreid“ (järglase inbriidingu-% 6,25 %). Manusena olevas nimekirjas eriti üle 10 % inbriidinguga hobuste põlvnemistabeleid vaadates tekkib tunne, et nende puhul on tegemist „tööõnnetusega“ või siis kasvataja mitte-professionaalsusega.

Lisaks tuleb aru saada, et varsa inbriidingu-% pole keskmine arv vanemate inbriidingu-%’idest. Oluline on uurida, kas omavahel paaritataval täkul ja märal on ühiseid esivanemaid. Väljamõeldud näitena võiks tuua, et kui paaritada soojaverelise traavlitäkuga (kelle oma inbriiding-% oleks nt. 25 %) soome tõugu mära (kelle oma inbriidingu-% oleks nt. 20 %), pole varsa inbriidingu-% sugugi (25+20)/2 = 22,5 %, sest soojaverelisel traavlil ja soome hobusel pole ühiseid esivanemaid (nii kaugele kui registreerituid põlvnemisandmeid on teada).

Rusikareegel: Kui panna kõrvuti plaanitava varsa isa ja ema passide põlvnemistabelid ja seal on igaühe eellase nimi ainult üks korda näha -> suurepärane. Kui isal ja emal on omavahel esivanemate 3.-4. põlvkonnas mõni ühine eellane -> pole hullu. Kui ühine esivanem isa ja ema vahel on juba lähemates põlvkondades -> otsi oma märale teine täkk.